Proosa

  • Iial ei tohi liialdada. See oli põlisrikaste ja põlisrikaste sabarakkude alaline manitsus. Need, kes uhkustasid klassikalise haridusega, võrdlesid seda kreeklaste põhimõttega: mõõdukus kõiges. Mõni, kes oli veidi Shakespeare'i nuusutanud, võis öelda: "Vaata et sa ei patustaks looduse siivsuse vastu." Looduse karjuvast siivutusest polnud neil aimugi. Francisel aga oli; ta oli seda aimamisi märganud kuristikus, mis avanes tema ees Carlyle'i külakoolis ning selles, mida ta oli elu nõudmistest ja neimast taibanud Devinney palsameerimiskoja surnute keskel. Omas südames teadis Francis, et elu on avaram, sügavam, kõrgem, kohutavam ja imelisem, kui põlisrikkad uneski aimata võivad. Koolipoiss ei tohiks sääraseid asju teada ja ta tunnistas neid vaevalt eneselegi. (lk 168)
This article is issued from Wikiquote. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.