Seismine


ProosaRedigeeri

  • Kui ma ooteruumi jõudsin, leidsin selle sõna tõsises mõttes täiskiilutuna ja mul tuli seista. Ajaviiteks arendasin kriitikat, mida — kui arvesse võtta, et on olemas alt- ja ülalttulev — võiks nimetada kõrvaltkriitikaks. Ei meeldinud mulle see seismine, ei teiste haigete tusased ja tuimad näod, ei hoopiski mitte seinte inetu potisinine värv. Ma ei tea, kas roheline või roosa oleks parem, kuid see sinine tundus lubamatult sünge ja meeleolu häiriv. (lk 26)
    • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42