Ilja Repin, Professor Ivanov, 1882, Ateneum Helsingis

Proosa


  • "Aga ütle, Une-Mati, mis asi see PROFESSOR on?"
"Professor on ülikooli kõige targem õpetaja," selgitas Une-Mati.
"Ja kõige vanem ka, eks ju?" küsis Mati.
"Enamasti küll," nõustus Une-Mati, "sest teadmised tulevad aastatega."
"Siis on emme meie pere professor! Sest tema on meil kõige vanem ja kõige targem ka. Tead, ta kasvatab juba neljandat põlvkonda." (lk 28)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979


  • Minu lapsepõlvelegendide järgi oli professor inimene, kes tohtis olla hajameelne. Ta tohtis istuda oma loengu ettevalmistamise juures kinniste uste taga, silmad jõllis, terve päeva. Unustada end raamatute vahele ning silmi pilgutades päikese kätte ilmuda. Mõnikord rääkida loengul ainult raamatutes peituvast, ning eeldada, et üliõpilane on ka seda raamatut lugenud (mitte ainult Wikipediat), või kui ei ole, siis viitsib tudeng minna seda raamatukogust otsima. Ühtlasi eeldada, et üliõpilane on loetut konspekteerinud, märkides üles ka mõne küsimuse. Aga tänapäeva professor peab olema toimekas bürokraat, edukas indeksitelugeja, hea raamatupidaja. Tal ei ole raamatute lugemiseks aega. Oma "teadusartiklid" kopeerib ta Google Scholarsist, natukese soustiga. Ta on teadlaslikult mobiilne turboprofessor – nagu briti kirjaniku David Lodge'i kuulsas romaanis "Nice Work" – pidevalt liikvel tähtsatele kohtumistele, kus saab tutvusi tähtsate publikatsioonide üllitamiseks. Ja nii saab tema ülikool rammusalt rahvusvaheliseks ja kuulsaks! Vähemalt hoone on ilus ja ametnikke on palju – neid, kes kontrollivad, ega mu teadusartikkel vales ajakirjas ilmunud ole.
This article is issued from Wikiquote. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.