Euterpe. Hendrik Goltziuse gravüür sarjast "Üheksa muusat" (1592)
Rosso Fiorentino. Musitseeriv ingel (1518)
Hendrik ter Brugghen, Poiss plokkflöödiga (17. saj algus)
Giovanni Domenico Lombardi, Kontsert (18. saj 1. pool)
Emanuel Nádherný, Antonín_Dvořák dirigeerimas
Evelyn De Morgan, "Muusika, sulnis muusika (püha Cecilia)" (1880ndad)

Muusika on üks kaunitest kunstidest, mille materjaliks on muusikalised helid.

Proosa

  • Muusika on kunst püsida taktis.
    • Musica est scientia bene modulandi.
    • Hippo Augustinus, "De musica"
  • Muusika on võime kogeda kõrgete ja madalate helide erinevusi neid meelte ja vaimuga mõõtes.
    • Musica est facultas differentias acutorum et gravium sonorum sensu ac ratione perpendens.
    • Boëthius, "De institutione musica" (Ptolemaiosele tuginedes)
  • Kunsti väärikus ilmneb muusika puhul võib-olla kõige silmapaistvamalt, sest muusikal puudub mateeria, mis tuleks maha arvata. Muusikas on kõik vorm ja sisu ning ta tõstab ja õilistab kõike, mida ta väljendab.
  • Bethil olid oma vead nagu teistelgi. Ta polnud ingel, vaid inimlik väike tütarlaps, kes sagedasti "nuttis väikese pisara", nagu ütles Jo, sest ta ei saanud võtta muusikatunde ja tal polnud head klaverit. Ta armastas väga muusikat, harjutas nii kannatlikult kägiseval vanal riistal, et näis, nagu peaks keegi teda aitama (muidugi mitte tädi March). Kuid keegi ei aidanud ja keegi ei näinud Bethi salaja pühkimas pisaraid kollastelt klahvidelt, kui need olid häälest ära. Töö ajal laulis ta nagu lõoke, ta polnud kunagi liig väsinud, et mängida emale või õdedele. Päevast päeva lohutas ta end. "Ma tean, et kui olen hea, saan ma ikkagi kord õppida klaverimängu."
Maailmas on olemas Bethe, kes on arglikud ja vaiksed, istudes nurgas, kuni neid vajatakse. Nad elavad teistele ja on nii rõõmsad, et keegi ei panegi seni nende ohvreid tähele, kuni väike süda lakkab tuksumast ja kaob õrn päikesepaisteline olevus, jättes järele vaikuse ja varjud. (lk 37-38)
  • "Ema, miks ei armasta mister Laurence kuulda pojapoja mängu?" küsis Jo.
"Ma pole kindel, kuid arvan, et põhjuseks on see, et Laurie isa abiellus itaallannaga, kes oli helikunstnik. See ei meeldinud vanahärrale, kes oli väga uhke. Laurie ema oli hea, armas ja haritud, kuid ta ei meeldinud mister Laurence'ile. Peale poja abiellumist ei tahtnud ta teda enam näha. Mõlemad surid, kui Laurie oli alles väike, ja siis tõi vanaisa ta oma juurde. Poiss on Itaalias sündinud, ta pole tugeva tervisega. Arvan, et vanahärral on hirm teda kaotada ja see teeb teda nii murelikuks. Laurie armastab vaistlikult muusikat, sest ta on ema sarnane. Võib-olla kardab vanaisa, et ta kord tahab saada kunstnikuks. Laurie muusikaanne meenutab talle naist, keda ta ei sallinud. Ja seepärast "läks ta tuliseks", nagu Jo ütleb."
"Taevake, kui romantiline," hüüdis Meg.
"Kui rumal," ütles Jo, "olgu ta klaverikunstnik, kui ta seda tahab. Kuid teda ei tohiks piinata kolledži saatmisega, kuhu ta ei taha minna." (lk 52)
  • [Molotov:] "Idioot! Teie ei oska matemaatikas kõrvagi liigutada. Puupea! Sel on pudrust ajud. Kalkuni aru, jumala eest, kalkuni aru! Matemaatiline kanapimedus! Oina pealuu! neegritega teid puksima saata, seal olete õigel kohal! Täielik oina otsaesine, ainult kuhu olete oma sarved pannud? Igavene rõngasnina, oleks kõrvad pisut pikemad. Teil on peaaju asemel surnud kala oimud. Konnapoeg, ainult saba puudub ja ujuda ei oska! Küll! Enneaegne vasikas, kärbse aevastus peaajus… Kõik läbi? Tähendab — terve klass matemaatiline idioot! /---/ Kas saab muusikat tõestada? Ei! Muusika on tõestamatu. Aga matemaatika? On tema tõestatav? On keegi tõestanud aksioome? Näete, ka matemaatika on tõestamatu. Teda võib ainult õppida, kui on peaaju. Mina kasvatan teile matemaatilise peaaju."
  • Spencer soovitab korraldada viiulikontserte ruumides, mis on vooderdatud alusseinast poole jala kaugusel asetsevate õhukeste männilaudadega, et saavutada resonantsi, mis on tema meelest vajalik viiuliheli piiratud võimsuse tõttu. Paraku pole see retsept kõlblik iga teose jaoks, sest on helitöid, mille jõud peitub sisus. Sosin kõrva ääres võib mõnikord vapustada nagu kõuekärgatus, ja kõuekärgatus vaid naerma ajada.
  • Objektiivsusprintsiipi saab minu arvates rakendada kogu inimkogemusele, kuid sageli tundub see kohatu. Näiteks: mis on Bachi fuuga? Kas see on läbilõikeline invariant või kõigi selle muusikateose trükitud või kirjutatud koopiate, grammofoniplaatide, esitluste helilainete jne ühine sisu?
    • Max Born, "Põhjuste ja muutuste loodusfilosoofia" (1949), 10. ptk, lk 125–126
  • Nii nagu inglid ei tunne inimeste rõõmu, kartust ja leina, nii on muusika. See jääb kõlama omaette, maa ja taeva vahele, sinna, kus ei ole ei head ega kurja.
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1966, lk 301
  • Viin - muusika linn! See, mis end siiani selles linnas õigustanud on, õigustab ennast ka edaspidi. Ta rasvast kultuurivatsa katva vesti nööbid on lõhkemiseni pingul. Iga aastaga pundub ta veelgi paksemaks nagu uppunu, kes on kauaks vette ligunema jäänud. (lk 10)
  • Kavalehe sissejuhatus ajendab selliste kontsertide külastajaid teistele kaaskuulajatele selgitama, miks ja kuidas tema sisemus muusika valuga kaasa väriseb. Just nüüdsama on ta neid ja nendele sarnaseid ridu kuskil lugenud. Beethoveni valu, Mozarti valu, Schumanni ja Bruckneri valu, Wagneri valu. /---/ Ühele proua doktorile on sarnased muusikalised hirmud juba ammu tuttavad. Juba kümnendat aastat üritab ta Mozarti Reekviemi saladuse jälile jõuda. Senini pole tal õnnestunud oma uurimustes jalatäitki edasi astuda. Tegemist on põhjatu ja salapärase teosega. Meiesugune ei saagi seda teost mõista! /---/ Reekviemi sissemaksu tegi keegi mustas kutsarimantlis saladuslik tundmatu. Proua doktor ja teised, kes on kõik ühte ja sedasama Mozarti elust jutustavat filmi näinud, teavad - tegemist on surma endaga! Selline mõte aitab kuulsust kaitsvasse kesta auku närida ja läbi selle augu kuulsuste külje alla pugeda. (lk 16)
  • Kuulatava muusika kvaliteedi tõstmiseks avatakse lisaks akendele ka uksed. Klassikavool, mis peidab endas muuhulgas ka ebapuhtaid toone, pressib end maja kõikvõimalikest avaustest välja ja rajab üle nõlvade tee alla orgu. Naabrile peab jääma tunne, nagu seisaks ta keset muusikatulva ja tarvitseks tal vaid suu lahti teha, voolab sinna lüpsisoe Chopin. Pisut hiljem lisandub juba mainitule veel Brahms, igavesti rahuldamatute muusika, seega eelkõige naistele kuulamiseks mõeldud. (lk 29)
  • Ta [Walter Klemmer] haarab õpetaja pianistisõrmedest. Suudlen kätt, proua professor. Olen lihtsalt sõnatu. Erika ema pressib end paari vahele, paludes see käesurumine jätta. Esiteks pole selline sõpruse ja seotuse märk teretulnud ja mis veel tähtsam - käepigistus võib klaverdaja kõõluseid valesti venitada, mis omakorda mõjutaks mängu kvaliteeti. Käsi jäägu oma normaalsesse asendisse. Nii täpseid akorde pole sellele kolmandajärgulisele publikule ka kinkida vaja, kas pole, härra Klemmer? Sellist publikut peab türanniseerima, nendega kui orjadega käituma, et nad üleüldse mingit reaktsiooni näitaksid. Neid peab kaigastega materdama! Nad ootavad piitsa ja kirepräänikut. (lk 54)


  • Kvintett on olemas meietagi, kuid ilma meieta teda pole olemas. Ta laulab meile, meie laulame temas, ja kuidagi kõneleb nende väikeste must-valgete putukate abil, mis on kobaras piki viit peent joont, üle maa ja vee ja kümne põlvkonna mees, kes kurdistunult muundas oma ammuse, kuuljana komponeeritud loomingu, täites meid kord kurbuse, kord hämmeldunud rõõmuga.
    • Vikram Seth, "Tasavägine muusika". Tõlkinud Anne Lange. Tänapäev 2001, lk 90. (Mõeldud on Beethoveni keelpillikvintetti op. 104)


  • Eesti võlu on elurikkuses. Meie maastik, kultuur, keel on keerukad. Nende kompositsiooni mõistmiseks on aga abi muusikast. Muusika hoiab meid, selle toel me püsime. Muusikana oleme elus.
    • Kalevi Kull, "Organism kui dirigendita orkester — ja eluteaduse süda". Järelsõna Denis Noble'i raamatule "Elu muusika. Bioloogia teispool geene". Tallinn: Varrak, 2016
  • Miks on võõrast aknast läbi linnamüra kostev ja ajuti sellesse kaduv muusika alati ilusam kui muusika ükskõik mis plaadilt, mille ise iial peale paned? Osta endale ilu, omandada seda plaatidel, piltidel, reiside kujul, milline arutu idee! Ilu on alati see, mida meil pole. Mis külastab meid.
    • Tõnu Õnnepalu, "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019, lk 148
  • Meie aeg on muusika. Üks meloodia. Me aimame tema käiku, me oleme ise see käik, aga ikkagi üllatab ta meid alati veel ühe väikese bemolliga. Ta on korraga lõplik ja lõpmatu, puudulik ja täiuslik. Olles teda korra kuulnud, tahaks teda kuulda veel. Ja veel. Ja ikka veel. Ja siis ikka veel. Nagu läheks ta aina edasi, ja läheb ka. Ju.


  • Miski ei sigita kibedaid mõtteid enam kui jõudeolek ja ennui. Tegevusi tuleks valida väljavaatega edenemisele ja lõbustamisele. Need peaksid olema mitmekesised, vältimaks üksluisusest tulenevat loidust. Tõsiste meditatsioonide ja abstraktsete õpingute vahel peaks otsima leevendust kirjanduse kergematest harudest. Muusikaga tuleks tegeleda järjekindlalt, sest miski ei muuda mõistust peenemaks ega kõrgelennulisemaks; ka mitte pelk mehhaaniliste vägitükkide esitamine, olgu need vokaalsed või instrumentaalsed, kuna need, kui neid ei sooritata ülima ettevaatusega, suurendavad käsi ja väsitavad rinda, andmata eeliseid, millele me vihjame. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
  • Kundera romaane lugedes olen tundnud, et saan targemaks, mida iseenesest pole ka ju nii vähe, aga paraku pole seda siiski piisavalt - targemaks saab igal pool, Kunderal aga jääb puudu sellest põhilisest, poeetilisusest, ta ei kraabi ennast su naha vahele. On öeldud, et muusikal olla Kundera loomingus tähtis roll, aga just seda muusikat tema lauses näiteks kuigivõrd ei kuule ja ilmselt ei saa selles süüdistada ka tõlkijaid.
    • Janar Ala, "Kundera - kas vaese mehe Proust?" Postimees, 21. august 2020, lk 16

Luule

Muusik musitseerimas

Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees –
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta –
muusika?

  • Juhan Liiv, "Muusika" - "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 238


Üht muinaslugu muusikas ma kuulen
ja sina seisad unelmais mu ees.
Ning laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma mõlemasse armund.
...
Muusika ent siiski trööstib mind
ja ütleb, et ma varsti kohtan sind.
Nüüd laulmas iga tund ma leian end,
sest muusika ja sa, ma teisse armund.

  • "Muinaslugu muusikas" Alice Feuillet, tõlkinud ja viisistanud Raimond Valgre

Draama

TÜTARLAPS: Kes nad on?
ABRAHAM: Mingi teaduseveteranide koor, ah, pole seal ühtegi õiget teadlast! Kogunevad aeg-ajalt mu akna alla kokku, et oma vaimustust avaldada. Kui nad teaksid, kui halvasti see kole laul vesikoerte seedimisele mõjub...


Allikata tsitaadid

  • Ilu on tardunud muusika.
    • Aaron Copland
  • Pole olemas head ega halba muusikat, on vaid suur ja väike müra.
    • Carl Friedrich Gauss

Vanasõnad

  • Ega pill peret toida, pill toidab kõrtsimaid.
  • Iga pilli järele ei saa tantsida.
  • Pill ei toida pereda, kannel ei kata kedagi.
  • Pilliga viidi, pisarail toodi.
  • Pillimehed lähevad põrgu, tantsijad takka järele.
  • Tantsib täna, küll homme puhub pilli!
    • "Eesti vanasõnad: suurest korjandusest kokku põiminud M.J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929

Välislingid

This article is issued from Wikiquote. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.