Proosa

  • Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa lellepojad - muide, meil kodus "lelle" nimetust ei tarvitatud, meil olid "onu" ja "onupoeg" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal eestistasid oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)
This article is issued from Wikiquote. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.