Proosa

  • Kelgumäel oli palju lapsi ja vähe täiskasvanuid. Peaaegu kõik lapsed sõitsid kelgu või suuskadega mäest alla ja ronisid siis kohe üles tagasi. Ja peaaegu kõik täiskasvanud seisid mäe otsas või mäe kõrval ja hüüdsid oma lastele: "Tublitubli, lase käia!"
Aga minu issi tahtis sellistest issidest ja emmedest parem olla, kes ainult hüüdsid oma lastele ja lehvitasid käsi ja lõdisesid ja vaatasid kõike pealt.
Minu issi ronis ise ka kelgule, kuigi sinna väga hästi kahte inimest ei mahugi. Mäe otsas lükkas issi kelgule suure hoo sisse ja karjus: "Laske lapsega läbi! Hoidke alt, kel elu kallis!"
Poole mäe peal lendas issi kelgult maha, aga selle peale ta ainult naeris.
"Oh neid vaesekesi, kes ainult seisavad ja lõdisevad seal," ütles issi. "Nad ei tea, kui vahva on kelguga sõita!" (lk 9)
  • Kristiina Kass, "Issiga kelgutamas", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013
This article is issued from Wikiquote. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.