See artikkel räägib suhtlusvahendist; maitse- ja lobisemiselundi kohta loe artiklist Keel (anatoomia).

Vana Testamendi andmeil olla jumal andnud inimestele erinevad keeled, takistamaks Paabeli torni ehitust. Pieter Brueghel vanema maal (1563).
Alfonse Mucha "Lillede keel", 1898/99.

Keel on inimeste kasutatav märgisüsteem, kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab sümboleid ja teisi märke ja nende kombineerimise reegleid.


  • Kes võõraid keeli ei oska, see ei tea midagi ka oma keelest. (lk 45)
  • Tõlkimisel peab süvenema kuni tõlgitamatuni; alles siis tajutakse võõrast rahvast ja võõrast keelt. (lk 45)
  • Kuna igaüks kõneleb, siis usub ta, et võib ka keelest rääkida. (lk 45)
  • Keele jõud ei ole mitte selles, et ta kõik võõra tagasi tõrjub, vaid selles, et ta selle alla neelab. (lk 46)
  • Võõrast keelt tuleb peamiselt siis kadestada, kui ta suudab ühe sõnaga väljendada seda, mida teine peab kirjeldama, ja siin on igal keelel teise suhtes paremusi ja pahemusi. (lk 46)
  • Keele aluseks on küll inimese mõistus ja otsustusvõime, aga keel ei eelda oma kasutajate juures isegi puhta mõistuse, arenenud aru, ausa tahte olemasolu. Ta on tööriist nii eesmärgiteadlikuks kui ka meelevaldseks kasutamiseks; ta kõlbab niisama hästi nii sofistliku ja segadusse viiva dialektika kui ka ähmase ja tumeda müstika puhul; keelt kuritarvitatakse mugavalt õõnsateks ja tühisteks proosa- ja luulefraasideks ning katsetatakse prosoodiliselt laitmatute ja siiski mõttetute värssidega. (lk 47)


  • [D’Artagnan:] "Mõtleme pisut... kas oskad rääkida mingit murrakut?"
"Rohkemgi, härra," ütles Planchet, "ma oskan päris võõrast keelt, nimelt flaami keelt."
"Ja kus pagan sa seda õppisid?"
"Artois’s, kus ma sõdisin kaks aastat. Kuulake: Goeden morgen, mynheer, ith ben begeeray te weeten the ge sond hects omstand."
"Mis see tähendab?"
"Tere hommikust härra, tõttan küsima teie tervise järele."
"Ja seda sa nimetad keeleks?" (lk 72)


  • Meie keel on kas mehaaniline, atomistlik või dünaamiline. Tõeliselt poeetiline keel peab aga olema orgaaniline, elav. Kui sageli tajutakse sõnade vaesust, kui tahetakse tabada mitut ideed ühe hoobiga.
    • Novalis, "Aforisme ja fragmente". Tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006/19, lk 17
  • Nii negatiivne teoloogia kui ka dekonstruktsioon veenavad meid, et inimlikust keelest ei vii välja ühtegi legaalset teed kõrgema reaalsuse mõistmiseks, et keelel puudub transtsendentne väljund, mistõttu ta viitab vaid iseenesele, inimliku märgisüsteemi enam või vähem korrastatud stiihiale.
    • Jaan Undusk, "Maagiline müstiline keel". Virgela, 1998, lk 17
  • Keel on algselt tegu, mingi hädatarvilik rituaalne sooritus. Keeles sisaldub alati mingi praktilise tegevuse jälg, olgu see praktiline tegevus siis ratsionaalset või maagilist algupära. Teatud juhul võib keel olla lihtsalt rituaal, mis taastab inimese osalustunde. Tõenäoliselt kusagil siin on tänapäeva inimese muusikakultuse juured, sest muusika on nüüdisajal üks väheseid tähendussüsteeme, kus tähenduse ja osaduse vahekord on märgatavalt teistsugune. (lk 13)
  • Keele arengus on olnud kaks murrangulist ideed: see, et iga nähtuse ja nähtuste klassi jaoks saab luua omaette sõna (kategoriseerimine), ehk maailmast annab teha foneetilise koopia ja niisuguse üldistusjõuga, et keel ei upuks pärisnimede laviini alla; ja see, et seda foneetilist koopiat - sõna - saab omakorda salvestada mittefoneetiliselt. Tekib kiri. Keele (ja hiljem kirja) ülesandeks on meisterdada maailmast väikesed koopiad ja võimaldada nende tõmmiste vahetamist inimeste vahel. (lk 29)
  • Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul. Kõne pole ajaloo vältel eriti muutunud, kui välja arvata selle levitamise viisid (ringhääling). Kuid vaikset sõna on tabanud mandumine. Meil puuduvad igasugused mõistlikumat sorti ideed, mida vaikse sõnaga peale hakata.
  • Keele grammatiline vundament on keha projektsioon ajas ja ruumis.
    • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad 2013, lk 63


  • Keel teeb elu kirjeldamatult lihtsaks (keeruliste masinate kasutusjuhendid!), aga tal on veel üks omadus: sõnadega saab luua lohutusi, julgustada, tekitada lootusi, teha nalja. Sõnadega saab maailma pehmendada. Saab teha laulu, saab teha pühakirja, jagada täiesti katteta lubadusi, rääkida asjadest, millest keegi midagi ei tea, nagu need oleksid teada ja selged.
  • Ainus võimalik viis keelt "säilitada" on panna kirja selles keeles mõni niisugune tekst, mõni piibel või homeros, mida tulevased sugupõlved ikka ja ikka veel uurida tahavad. See keel ise on siis muidugi ammu juba "surnud" keel, seda ei kõnele enam keegi, aga kirjatähtedes, värssides, lausetes ja lugudes "elab" ta tõesti edasi. Elab, sest et elavad seda tarvitavad. Aga see on järelelu, elu pärast surma. Elavat keelt säilitada on võimatu, sest elava keele üheks omaduseks on muutumine. Tal pole igavest vormi. Iga kirjakeel on tegelikult juba surnud keel.
  • Paabeli torni ehitamise lugu vihjaks nagu, et üks keel kogu inimkonna jaoks on tupiktee. Teisalt tiksub kuklas küsimus: mis eelise võis anda inimkonnale tuhandete keelte tekkimine? Võib-olla on tõesti edukad just need rahva(killu)d, kelle keel on tuunitud peegeldama just nende ümber lokkavat loodust, kohalikku kliimat ja maastiku eripära, et teise keele kandjad ei kohaneks selles keskkonnas korralikult?
  • Nii nagu surma hinda tuleks küsida surnutelt, saaksime keele väärtust ehk kuidagi mõõta vaid selle kaudu, milline on keele kadumise hind.


  • Keele ilu mõõdupuuks on peamiselt vokaalide (eriti pikkade) rohkus, õigemini vokaalide — konsonantide vahekord. Mida rohkem keeles esineb vokaale ja helilisi konsonante (l, m, n, r, v), seda ilusamaks ja kõlavamaks peetakse keelt. Vastupidi: vokaalide vähesus (esinemine sõnas) ja helitud konsonandid (sch, sh, š, tš jt.), millest eriti rikkad vene, inglise ja saksa keel, teevad keele vähemkõlavaks.
Kahjuks ei osata meil veel küllaldaselt hinnata keele ilu ega ülesannet. Pole jõutud veel arusaamisele, et tarbekeele kõrval võiks olla ka ilukõlalisem väljendusvahend — peensuseni väljaarendatud luulekeel.
  • Kui tahame aga püsida iseseisva rahvana — milles pole vist kahtlustki — ning teenida üldinimlikku kultuuri oma kõrgeima aarde — keelega, siis oleks juba ammu aeg aru saada, et tee igavikku viib korraliku, veatu, puhta ja kõlava keele kaudu.
    • Kristjan Meikop, "Enam tähelepanu õigele keelele!", Eesti Noorus, 11/1938, lk 399-400
  • Keelemaastikul mängivad peegeldused ja peeglitagune ilm iseäranis keerulist rolli.
  • Küllap on keelega nagu paljude asjadega: õpid seda hindama alles siis, kui jääd sellest ilma.
  • Mida on võimalik saavutada õige keelepoliitikaga, kogesin ma Luksemburgis. See maa asub Euroopa ristteel ja seal on suur rahvastiku vaheldumine. Kõigile sinna tulnud inimestele pakutakse tasuta keeleõpet, alates juba kolmeaastastest lastest, et saaks kätte keele juba enne kooliiga. Lastele hakkab ju keel kergesti külge. Nii on saavutatud, et luksemburgi keele rääkijate arv järjest kasvab ja tõenäoliselt vahetab välja varsti praegu veel ametialase keelena käibel oleva prantsuse keele.
  • Uut keelt ei saa õppida kiirustades, keele õppimine vajab aega, süvenemist ning tööd. Sõnade pähe õppimist, meelde jätmist, kordamist, ikka ja jälle, uuesti. Samuti ei saa keelt õppides mingeid etappe vahele jätta, ei saa kiirustada. Tuleb tegutseda süstemaatiliselt ja sihipäraselt. Peab olema distsiplineeritud ning olema valmis tegema tööd. Kõike seda kipume vahel unustama meie edule ning kiiretele naudingutele suunatud maailmas. Seda, et sihile jõudmiseks ongi vaja valmidust teha tööd, et on vaja süveneda.
  • Miks ei ole Eestis tänapäeval tavapärane, et osatakse vähemalt kolme või nelja keelt? Miks näiteks Soome koolisüsteem suudab õpetada lastele kolme võõrkeelt paralleelselt, aga meie koolid aina ingliskeelestuvad? Küllap olen siinkohal mõnevõrra ülekohtune – sest tean, et paljudes koolides on juba julgetud asuda paralleelselt õpetama mitut võõrkeelt –, kuid teisalt on see tendents, et inglise keel sööb välja kõik teised keeled, ikkagi täiesti olemas.
  • Võiks ju mõelda või küsida nii: kuidas oli võimalik, et kahe ilmasõja vahel oli Eesti väga mitmekeelne ja mitmerahvuseline, et oli tavapärane osata kolme, nö kohalikku keelt – eesti, saksa ja vene keelt. Nüüd aga tundub nende keelte hea valdamine justkui mingi kosmoseteadusena.
  • Keelte õppimine võib minu meelest just õpetada seda mõistlikkust, jupi kaupa ja väikeste sammude haaval tegutsemist ja aeglustumist, samm sammu haaval pidurdamist, aga ka süvenemist ning pühendumist. Seetõttu võib keelte õppimine olla nii eesmärk omaette, aga ka vahend või abinõu aeglustumise õppimisel.

Vanasõnad

  • Kaja oskab iga keelt.
  • Kes keeldu ei kuule, peab kahetsema.
  • Kuri keel teravam kui nuga.
  • Kurja keele eest ei pääse kuhugi.
  • Libe keel kaval petis.
  • Libe keel, kibe meel.
  • Libe keel teeb palju sõpru ja paha sõna murrab võõra väe.
  • Lihane keel lõikab luise kaela maha.
  • Paha keel tõstab tüli.
  • See keel selge, ei sõna või enam sarvi ega hambaid saada.
  • Seni põlv põlvekene, kui pole suul sulgejada ega keelel köitjada.
  • Valekeel ajab maailma põlema.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

This article is issued from Wikiquote. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.