Kõrvarõngad

Alessandro Allori. Daami portree (16. sajand)
Eduard Friedrich Leybold. Noore daami portree (1822)

PiibelRedigeeri

  • Ma ehtisin sind ehetega, panin sulle käevõrud käte ümber ja kee kaela;
12 ma panin sulle ninarõnga ninasse, kõrvarõngad kõrvadesse ja ilusa krooni pähe.

ProosaRedigeeri

  • Järgmine kord kui Gertrude Steini nägin, küsis ta mu käest ootamatult, kas Fernande'il on kõrvarõngad kõrvas. Ma ei tea, vastasin mina. Noh vaata järele, ütles tema. Järgmine kord kui ma Gertrude Steini nägin, kandsin ette, jah Fernande'il on kõrvarõngad kõrvas. Ei noh, kostis tema, praegu ei saa veel midagi teha, pahasti küll, sest Pablo, kuna tal kedagi ateljees pole, ei saa loomulikult kodus püsida. Nädala möödudes võisin talle teatada, et Fernande'il kõrvarõngaid kõrvas pole. Ei noh siis on kombes, tal pole enam raha ja sellega on kõik läbi, ütles Gertrude Stein. Ja oligi. Nädala parast lõunastasin Fernande'i ja Pablo seltsis Fleurusi tänavas. (lk 30)
    • Gertrude Stein, "Alice B. Toklase autobiograafia", tlk Malle Talvet, 2008


  • Ta [Patience] võttis välja kõrvarõnga ning hoidis seda minu kõrva juures. "Liiga väike," pomises ta. "Mis mõtet on ehete kandmisel, kui keegi teine neid ei näe?" Ta hoidis käes ja heitis samasuguste kommentaaride saatel kõrvale veel mitu ehet. Lõpuks võttis ta kätte ühe, mis nägi välja nagu hõbedase võrgu tükk, millesse on jäänud sinine kivi. Ta tegi selle kohal grimassi ning noogutas siis vastumeelselt. "Sel mehel on maitset. Tal võib küll paljust muust puudus olla, kuid tal on maitset." Ta tõstis selle uuesti minu kõrva juurde ning lükkas ilma igasuguse hoiatuseta nõela läbi minu kõrvanibu. (lk 401)
  • Ta ei olnud naistemees, kuid tema maitse naiste suhtes oli selge igaühele, kes oli piisavalt kaua tema läheduses viibinud. Ja need, kellele ta naeratas, olid tavaliselt väikesed, ümarad ning tumedat verd naised, tihti lokkis juuste, plikaliku naeru ning väikeste pehmete kätega. Kuidas suhtuks ta sellesse pikka kahvatusse naisesse, kes riietus lihtsalt nagu teenija ning teatas, et tunneb ise aiatöid tehes suurt naudingut? Vestluse arenedes avastasin ma, et ta võis rääkida jahikullidest ning hobuse aretamisest sama vabalt nagu tallimees. Ja kui ma küsisin temalt, kuidas ta oma vaba aega veedab, rääkis ta mulle väikesest sepikojast ja metallitöötlemise riistadest ning kergitas juukseid, et näidata mulle omatehtud kõrvarõngaid. Neil olid oskuslikult sepistatud hõbedased lilleõie kroonlehed, mis hoidsid oma embuses väikest kalliskivi otsekui kastetilka. Ma olin kunagi öelnud Mollyle, et Verity väärib asjalikku ja tegusat naist, kuid nüüd kahtlesin ma, kas Kettricken suudab teda veedelda. Ma teadsin, et Verity austaks teda. Kuid kas kuninga ja tema kuninganna vahel austusest piisaks? (lk 426)
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000

LuuleRedigeeri

seintel on kõrvad ja kõrvus ilusad kõrvarõngad

  • Paul-Eerik Rummo, "Saatja aadress". Rmt: P.-E. Rummo. "Kogutud luule". SE&JS 2005, lk 283