Helena Tulve

Helena Tulve (sündinud 28. aprillil 1972 Tartus) on eesti helilooja.


Intervjuud

  • Iluteema on viimase 60-70 aastaga mingis mõttes kunstis lausa tabuteemaks muutunud, teisalt kerkib see kogu aeg esile, kuna meil on selle järele sügav sisemine vajadus. Pärast Teist maailmasõda püüti kogu kunstilist tegevust tõsiselt ratsionaliseerida. Sellel karmil ajal oli kunstile väga otsene mõju, liiguti tunnetest eemale. Ilu ei olnud selle ajastu teema ja sellega ei tahetud tegeleda. Kogu modernism on üles ehitatud ratsionaalsele lähenemisele, aga nüüd võiks tunnetuslikud teemad uuesti esile tuua. Aeg on küsida, kas meil on ilu vaja, miks meil on seda vaja ja mis ilu üldse on.
  • Ilu on üks kategooriaid, mis minu arvates on seotud tõega. Võib-olla on ilu tõe mingi külje peegeldus. Tõde kui selline ei ole meile tervikuna vahetult kättesaadav, kui üldse. Aga ilu me tunneme ära siis, kui see mingil moel häälestub meie sisemise tõe- ja tõelisusetundega. Muusika tegemise ja muusika juures on kindlasti mitmeid tahke, mis iluga seostuvad. Ilus on tegeleda asjadega, mis on sinu jaoks kõige tähtsamad ja olulisemad. Ja eks see on kuulates ka tunda - kui helilooja on kirjutanud midagi väga ausalt, siis on see ka mingis sügavamas mõttes ilus, kuigi see ei pruugi vastata üldistele ilunormidele, mingile iluesteetikale.
  • Ma olen oma loometeekonnal jõudnud nii kaugele, et koosseisu ja vahendite erilisus ei käivita mind kuidagi tugevamalt.
  • Eesti Muusika Päevade formaat julgustab eksperimenteerima. See on üks väga tänuväärne platvorm selleks, et üldse uut muusikat kirjutataks. Heliloojad saavad vabalt katsetada asju, mida nad ehk muidu ei teeks.
Hinnanguliselt pool iga-aastastest esiettekannetest toimuvad Eesti Muusika Päevade raames, pool väljaspool seda festivali. Muusikat tellivad nii amatöörkoorid kui ka professionaalsed kollektiivid. Aga kui vaadata tervikuna muusikapilti, siis võiks uus muusika olla meie interpreetide kavades loomulik ja regulaarne osa, sest see hoiab meid tihedamas ühenduses meie aja ja tunnetusega.
  • Me peame sageli tegema pragmaatilisi otsuseid, kui meil on pere toita või lapsed. Kui ikka aega ei ole, siis võivad meil olla kõige paremad mõtted, aga need ei pruugi teoseks vormuda. Kutsumus on muidugi kõige alus, aga kuna komponeerimine on väga palju energiat, aega, vaikust ja keskendumist nõudev tegevus, on seda raske teha muude asjade kõrvalt. Kui oled käinud pika päeva tööl, siis enam muusikat kirjutada lihtsalt ei jaksa. Muusika loomiseks peab olema väga selgelt vabaks võetud aeg.
  • Kui aga vaadata uut põlvkonda, siis neil, ma arvan, on järjest raskem, sest tänapäeva ühiskond ei soosi tegevusi, mis nõuavad suurt keskendumist ja pühendumist. Igasugused tegevused kipuvad killustama, aga kõlalise kujutluse tekkimine vajab jagamatut aega, omaette olemist ja sisemist vaikust.
  • Vahel mul tekib õppejõuna murelik küsimus, miks me neid noori heliloojaid üldse ette valmistame, mida nad oma kõrge professionaalse ettevalmistusega üldse peale hakkavad. Siin on mitmeid ohumärke, alates sellest, et Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu tudengite hulgas on praegu üle poolte juba välismaalased.
Samas ma kindlasti ei arva, et õpetamine mõttetu oleks. Kunstnike tegevus igas valdkonnas on ühiskonnale väga vajalik, kuna nemad peavad enda sees läbi töötama igasuguseid allhoovusi tunnete, mõtestamise ja teadvustamise tasandil, milleks teistel ei ole aega ega kutset. Kui selle valdkonnaga tegelevad inimesed ehk Peeter Lauritsa terminit kasutades "tunnetustoötajad" on ühiskonnast puudu, siis tekivad probleemid.
  • Kuna ainult Eesti tellimustest ei ole võimalik ära elada, on väga oluline laiem rahvusvaheline kontekst. Tuleb leida kontakte välismaal, proovida rahvusvahelistel konkurssidel silma paista, kuigi ka see ei garanteeri lõpuks suurt midagi. See on etteaimamatu maailm ja seni peab ka kuidagi elus püsima. Elus hoidvate tegevuste kõrvalt seevastu on keeruline muusikat kirjutada, nii et see on omamoodi suletud ring.
  • Kogu maailmas on keerulised ajad. Igasugune aega nõudev ja pühendumist vajav tegevus on järjest vähem väärtustatud ja kui me hakkame kõike vahetult rahasse tõlkima, siis tundub heliloojate töö osalt kasutu. Me ei saa aga arvestada rahasse inimeste emotsionaalseid ja sisemisi vajadusi, mis on olulised selleks, et ka muud asjad toimiksid.
Meil ei ole ka ühist väärtusarusaama, et kunstnike tegevus on vajalik. On inimesi, kes saavad sellest aru, samas on palju neid, kelle jaoks on see tühi-tähi, millele jagub raha siis, kui kõige muuga on juba väga hästi. Mina arvan, et ühiskond on siis kõige paremini toimiv, kui inimene saab panustada selles valdkonnas ja nende omadustega, mis on tal kõige tugevamad ja mis ka teda ennast toidavad.
  • Rahalistest võimalustest ma arvan, et kui meil on juba kunstnike ja kirjanike palk, siis samamoodi oleks väga mõistlik sisse seada ka helilooja palk, et mõned heliloojad saaksid mingi perioodi oma loomingule pühenduda. See võib anda neile väga hea baasi selleks, et hiljem ka ilma toetuseta hakkama saada.
    • Helena Tulve, intervjuu: Mari Hiiemäe, "Tulve: heliloojate käekäik sõltub tellimustest", Postimees, 7. september 2020, lk 18


  • [Lapsepõlvest:] Mingil määral ma kogesin seda eristust, et ei tohtinud midagi. See oli väga tähtis, et sa käituksid hästi ja et ei tekiks mingit jama. Et sa oleksid parim kõiges, sest sa oled direktori lapselaps.
  • Võib olla tänapäeval võib küsida ka väga väikese lapse käest, mida sa tahad – kas sa tahad nii või naa? Sel ajal ikkagi laps rääkis siis, kui kana pissis ja seda ei juhtunud kunagi. See oli hoopis teistsugune aeg ka kasvatuse mõttes.
  • See oli võib olla hetk, kus ma oma vanemaid üllatasin. Ma teatasin, et ma jään sellesse kooli ja et ma olen leidnud sellise eriala nagu muusikateooria. Ma olin aru saanud, et võib olla muusikat esitada, teha heal tasemel ei ole minu tee – ma ei suuda seda, mul ei ole piisavalt antud või on mingid asjad niimoodi läinud.


  • Olen alati huvitatud sellest, kuidas ma konkreetsele muusikule kirjutades oma muusikalist partnerit ja etenduse konteksti ette kujutan. Mul tekkis kuidagi paradoksaalne tunne, et kuigi esinejad ja publik lähevad üksteisest kaugele, võib olukord osutuda isegi intiimsemaks, kui tavalise kontsertettekande puhul.
  • Soolotšello on väga laulev instrument, omamoodi ekvivalent inimhäälele instrumentide seas ja ma kujutan ette, et heli ületab hästi ka virtuaalsed tõkked. Tšellol on väga rikkalik värvipalett ja samal ajal põnev võime luua virtuaalset harmooniat - seepärast proovisin laulu intiimsust ühendada muusikalise voolu intensiivsusega.

Välislingid

This article is issued from Wikiquote. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.