Proosa

  • "Arutame seda asja, d'Artagnan. Säästke mind. Kui palju ma teile võlgnen?"
D'Artagnan oli võlutud pöördest, mille asjadekäik oli võtnud, kuid ta valitses end suurepäraselt.
"Sire, Teie Majesteedil pole põhjust erutuda. Tookord, kui mul oli õnn röövida Tema Heldus, oli härra Monk ainult kindral. Järelikult võin ma nõuda lunaraha ainult kindrali eest. Andku kindral mulle oma mõõk ja ma loen endale tasutuks, sest maailmas pole midagi muud, mis vääriks kindralit ennast, kui ainult tema mõõk."
"Odds-fish! nagu ütles minu isa!" hüüdis Charles II. "See on alles galantne ettepanek ja galantne mees, eks ole, hertsog!"
"Oma au juures," vastas hertsog, "jah, sire."
Ja ta tõmbas oma mõõga.
"Härra," ütles ta d'Artagnanile. "Siin on see, mida nõuate. Paljudel on olnud paremaid relvi. Aga nii tagasihoidlik kui minu oma ka on, ma ei ole teda iial kellelegi loovutanud."
Uhkusega võttis d'Artagnan vastu mõõga, mille abil oli troonile tõusnud üks kuningas.
"Ohoo!" hüüdis Charles II. "Kas tõesti? Mõõk, mis mulle mu trooni tagasi on andnud, peaks minu kuningriigist välja minema ega kuuluks minu kroonivaranduste hulka! Ei, oma hinge juures, seda ei sünni! Kapten d'Artagnan, ma annan selle mõõga eest kakssada tuhat liivrit. Kui seda on liiga vähe, öelge mulle."
"Seda on liiga vähe, sire," vastas d'Artagnan jäljendamatu tõsidusega, "ja pealegi ei taha ma seda müüa. Kuid Teie Majesteet soovib seda. See on käsk. Kuulan sõna. Ent lugupidamine, mida ma võlgnen suurele sõjamehele, keda ma praegu kuulan, sunnib mind oma võidu panti hindama kolmandiku võrra kõrgemalt." (lk 253)
This article is issued from Wikiquote. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.