Flo Kasearu

Flo Kasearu (sündinud 24. aprillil 1985) on eesti kunstnik, alates 2013. aastast omanimelise majamuuseumi tegevjuht.

Intervjuud

  • Publikule ei pruugi koita see küsimus kunstniku vastutusest ega ka sellest, et ka ideed ja kontseptsioonid võivad olla kunst, mitte ainult käsitöö.
  • Eks olulist osa kasvamises mängis ka vahetuses Berliinis õppimine. Seal saad aru, mida kunstimaailm endast tegelikkuses kujutab. Eestis on ju kaunis lihtne pildile pääseda, aga suurlinnas on hoopis teised parameetrid. Samas tekkis mul Berliinis tunne, et ma ei taha seal kunsti teha. Seda on seal liiga palju, mis teatud mõttes ka devalveerib. Nii pead hakkama looma selles suures hulgas eristusi, tegema valikuid või võtma omaks mingi suuna.
  • Näitlejad lähevad kuhugi teatrisse tööle, nad on jälle kuskil turvalises keskkonnas, kunstnikuna sa hulbid üksi. Majamuuseum oli minu turvaline ja toetav lahendus. Nägin võimalust mängida ühe galeriiruumi asemel kogu majaga, koos pööningu ja hooviga. Aga eks see postuumsuse küsimus on ju irooniline – see, et kunstnikud saavad tihti kuulsaks pärast surma. Eesmärk oli ühtlasi teha majamuuseum, mis oleks sümboolne kapital, kunstiteos ja kontseptuaalne projekt.
  • Ma ei oleks eal seda näitust ["Elust välja lõigatud"] teinud, kui mu ema ei juhiks naiste tugikeskust. Ma poleks söandanud, eriti kui mul ei ole mingit sidet; kui oleksin lihtsalt kannustatud selle küsimuse sotsiaalpoliitilisest aspektist ja aktuaalsusest, mille laineharjal sõita. Läbisin äsja sotsiaalkindlustusameti vägivalla kriisitöötajate koolituse, samal ajal kohati näitust üles pannes. Kui sa pole lähisuhtevägivallaga kokku puutunud, siis sa ei aimagi, kui palju peab üks abi vajav inimene teadma sellest, milliste õigete sõnadega rääkida politseis ja kohtus, et oleksid nii-öelda menetluskõlbulik. Sa pead teadma ja tundma eri süsteeme, et end aastatepikkusest kohtusaagast läbi närida. Selle tarvis on tihti vaja ka palju raha, sest kõik naised ei vasta riigiabi saamise nõuetele.
  • Paljudes institutsioonides kohtab endiselt patriarhaalset suhtumist, ja mul ei ole aimugi, millal me saame võrdsema ühiskonna, kus ka naine on inimene.
  • Minu kunst on suures osas "tee-seda-ise", pigem isegi "taastooda-seda-ise", suhestudes kõige ümbritsevaga ning meenutades oma sisult siiski rohkem asjade ümberpaigutamist ja ümberkorrastamist. Viis aastat tagasi, kui ma selle maja [praegu Flo Kasearu Majamuuseum] sain, ei olnud siin keegi rohkem kui sada aastat remonti teinud. Mõnda aega ei toonud ma endaga midagi kaasa, vaid lihtsalt koristasin, viskasin asju ära ja tegin parandustöid. Et mul ei olnud ka eriti palju raha, pidin remonti tegema oma kätega omaenda rütmis. Ei olnud ka vett ega elektrit. Vähehaaval sai aga sellest minu maja.
  • Kunstnikuna olen spontaanne ja kärsitu. Ma ei saa lihtsalt oma töid galeriisse välja panna ja oodata, vähemalt mitte alati. Mulle meeldib katsetada erinevaid väljendusvõimalusi. Avalikus ruumis ei saa publik valida, kas ta tahab või ei taha kunsti näha. See on lihtsalt olemas ning avatud erinevateks tõlgendusteks. Avalikul kunstil on ka oma aeg ja ruum. Iga kord on see erinev, sest muutub taustsüsteem. Mulle isiklikult meeldib rohkem, kui mu teosed on asetatud konkreetsesse aega.
  • Berliinis ja Istanbulis ei meeldinud mulle välismaalaseks olemine. Mulle tundus, et ma ei suuda piisavalt kiiresti reageerida, ning et ma ei tunne piisavalt hästi oma ümbrust. Berliin ja Istanbul on mõlemad liiga ülerahvastatud. Eestis on meil jällegi puudus inimestest, kes ütleksid asju valjul häälel välja – siinsed inimesed on tagasihoidlikud ja ei armasta kuigi palju rääkida. Eesti on nii väike, et kõik teavad üksteist. Samas, kui teha siin lahedat asja, võib sinust saada kohalik superstaar.
  • Minu jaoks peab hea kunstiteos suutma peegeldada oma vormiliste piiride kaudu selget kontseptuaalset mõtet.


  • FKM peegeldab minu igapäeva. FKMi puhul on tegemist oma koha leidmise, defineerimisega, enda kehtestamisega ning tuleviku projitseerimisega. Vabakutselise kunstnikuna töötan iga päev kui muuseum. Ma olen oma kunstiprojektide loominguline ja tehniline juht, pean kommunikeerima ning turundama ennast, täitma igapäevaseid administratiivülesandeid, vastutama majanduslikult kõige selle eest, lisaks tegelema pidevalt loomingu hoiustamise ja säilitamisega.

Tema kohta

  • See, mida ta tegi oma majamuuseumi roostes plekk-katusega ("Uprising", 2015), ma mõtlen videot, kus roostes katuseplekist üleelusuuruseid mängulennukeid volditakse, selle teo leidlikkus, nihestusvägi, aga ka loomulikkus või see tunne, et kui loomulikult võib ühest katuseremondi teost sündida teos, see… võttis karbi lahti. Lisaks on Kasearu korduvalt loomaliku, originaalse loomejõulisusega väljaspool omaelulist sfääri valusmõjusalt sekkudes oma sotsiaalset närvi tõestanud, olgu siis Pärnu naiste varjupaiga asukaid abipolitseinikuks ordineerides või rahapuuduse ettekäändel pimendatud Tallinna tänavail küberhobust jooksutades ("ESC", 2010).
See kunagine hobusevideo on üldse üks bossimaid taieseid eesti kunstis.
This article is issued from Wikiquote. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.