Dolly Parton, 2010.

Dolly Rebecca Parton (sündinud 19. jaanuaril 1946 Pittman Centeris Tennessee osariigis USAs) on USA laulja, laulukirjutaja, multiinstrumentalist, näitleja, kirjanik, ettevõtja ja filantroop, keda tuntakse eelkõige kantrimuusikuna. Talle kuulub teemaparkide kett Dollywood ja ta on algatanud programmi Dolly Parton's Imagination Library, mis saadab koolieelikutele posti teel tasuta raamatuid.

Intervjuud

  • Paljusid inimesi peletavad parukas, kontsad, küüned, kogu see kunstlik osa. Ma riietun omamoodi kenasti, kuid vanamoeliselt. Ma arvan, et ma riietun nii osalt imago pärast, eks ole, ja osalt sellepärast, et kui ma olin väike tüdruk, kes kasvas üles vanamoodsas suures vaeses perekonnas, riietusid niimoodi rikaste meeste naised, kui me nägime neid suurtes autodes mööda sõitmas. Mis puudutab "päris mind", siis noh, selle paruka all on mu enda juuksed umbes sama pikad ja sama värvi ning ma kannan neid enam-vähem samasuguses soengus. Aga vahel kannan ma vana lohvakat särki ja lähen koos oma abikaasaga sõitma matkafurgoonis või milleski samalaadses, lihtsalt omaks lõbuks, ja mitte keegi ei tunne mind ära.
  • Ma toetun palju palvele ja meditatsioonile. Ma usun, et ilma Jumalata olen ma eikeegi, aga Jumalaga koos saan ma kõigega hakkama.
  • Kas sind häirivad pidevad viited sinu rinnahoidja numbrile?
- Noh, see on ju enam-vähem ilmne, eks ole? Ei, ei häiri. Mind see ei sega, kuni inimesed sellesse kinni ei jää. Ei muutu imelikuks ja kõik see värk. See on osa šõust. Kui keegi sellesse teemasse päriselt kinni jääb, siis mul on tast natuke kahju. Sest see on tema probleem, mitte minu oma. Aga muidu pole mul selle teema vastu midagi. Ma tean paari väga head nalja Dolly Partoni kohta. Ma mõtlesin need ise välja.
  • Kui ma üksinda laulu kirjutan, siis on küüned minu trummikomplekt. Mõnel päeval võin ma terve plaadi kokku panna, ainult mina ja minu küüned.


  • Ma kannan enamasti riideid, mida enamik inimesi kannaks vaid kostüümipeol. Enamik inimesi ehmataks end surnuks, kui nad näeksid välja nii odavad või litsilikud, aga mina tunnen end mugavalt. Minu väljanägemine oli õigupoolest maatüdruku arusaam glamuurist. Ma kujundasin enda väljanägemise väikelinna libu järgi. Ma arvasin, et oma pleegitatud juuste ja erepunase huulepulgaga oli ta kõige ilusam kogu maailmas. Inimesed ütlesid "Oh, ta on lihtsalt rämps" ja mina mõtlesin: "Just selline tahan ma olla, kui suureks kasvan."
  • The way I dress, for the most part, is how most people would dress for a costume party. It would scare most people to death to look this cheap or whore-y, but to me, I’m comfortable. The way I look was really a country girl’s idea of what glamour was. I patterned my look after the town tramp. I thought she was the prettiest thing in the world, with all that bleached hair and bright-red lipstick. People would say, ‘Oh, she’s just trash,’ and I’d think, ‘That’s what I want to be when I grow up.'
  • Isegi kui ma kirjutan tänapäevast laulu, kaldun ma võtma midagi ajast enne seda, kui ma kodust lahkusin, ajast Mamma ja Papa ja minu vanaemade ja vanaisade ja kirikuskäikudega. Ma ei pea tegema selleks midagi muud kui vaid silmad kinni panema ja iseenda sisse minema.
  • [Lapsepõlvest:] Inimesed kuulavad, kuidas ma räägin oravate ja ümisejate söömisest, aga sellistes mägedes sul polnudki eriti mingit valikut. Meid lapsi oli kaksteist. Me ei söönud kunagi opossumit - ma mäletan, kuidas issi ütles: "See on nagu üks kuramuse rott." Kuid me sõime kõike - kilpkonni ja konni. Ma mäletan suuri vanu ümisejaid - neid kutsuti vilesigadeks - ja sa küpsetasid neid maguskartulitega ja sul olid eri viisid, kuidas küpsetada, et osa sellest metsloomamaitsest ära peita.
  • [Kantrimuusikatööstusest 90ndatel:] Ennevanasti oli kogu see äri palju sõbralikum, isiklikum, üks-ühele. Nüüd on oluline vaid see, kes parasjagu müüb. Kui kantri uus laine tuli, siis peeti igaüht, kes oli üle kolmekümne viie, aegunuks. Ja Jumal küll, ma olen siin tegutsenud nii kaua, et inimesed pidasid mind legendiks. Aga ma polnud sugugi omadega valmis. Ma tundsin, et olen parem kui iial varem. Ma tundsin, et olen just nüüd küllalt vintske, et teada, kuidas selles äris hakkama saada. Ja ma mõtlesin: "No mida põrgut, mina ei lähe koos ülejäänud vanade peerudega kolikambrisse. Ma leian mõne uue viisi, kuidas seda asja teha." Ja täpselt seda ma tegingi.
  • Ma arvan, et kui ma olen ettevõtluses terane, tuleb see lihtsalt sellest, et ma saan aru, kes ma olen. Ma tean, mida ma suudan, ei suuda, teha võin ja teha ei taha, ning kui ma pean selles suhtes karm olema, siis ma olen.
  • Ma näen välja täiesti kunstlik, kuid ma olen alati olnud maailma kõige lihtsam inimene.


  • Mis on sinu ettekujutus täiuslikust õnnest?
- Suur täidisega küpsekartul ja hea raamat koos ajaga, et süüa ja lugeda.
  • Millist elus inimest sa kõige rohkem jälestad?
- Kahjuks on see iga päev erinev inimene, sest iga päev teeb keegi paljudele haiget.
  • Millist väljendit sa kõige rohkem kuritarvitad?
- "Nii odav väljanägemine nõuab palju raha."
  • "It takes a lot of money to look this cheap."
  • Kui sa sureksid ja sünniksid uuesti kellegi või millenagi, mis see sinu meelest olla võiks?
- Suur paks siga, nii et ma võiksin süüa, mida iganes tahan.


  • Ma arvan, et võtmesõna on "hoog". Ma pole kunagi hoogu maha võtnud, Ma ei lõpeta kunagi töötamist - ma töötan kogu aeg, just nagu ma alles alustaksin.
  • Ma pole kunagi mõelnud oma elust, oma tööst ja kunstist raha võtmes. Ma leidsin, et kui ma teen midagi hästi, küll siis ka raha tuleb, ja tuligi. Mul on lihtsalt palju elujõudu ja energiat ja mul on olnud hea abikaasa ja hea pere ja hea tugisüsteem.
  • [Oma teemapargist Dollywoodist:] Me ei püüa kellelegi midagi kurku toppida. Me oleme väga avatud. Nii et paljud minu äriinimesed ja mu parimad sõbrad on eri usku ja ma töötan nendega koos, elan nendega koos, armastan neid. Geid ja lesbid tulevad meie parkidesse. Ma arvan, et inimesed lihtsalt teavad, et ma olen väga avatud ja leplik inimene. Ja igas religioonis me peaksime seda olema - me peaksime olema lahked, me ei peaks teiste üle kohut mõistma. Meie Piibel ütleb: "Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks." Ja ma usun kõiki neid asju. Me oleme kõik Jumala lapsed. Pole vahet, mil viisil me taevasse saada püüame, me kõik tahame sinna minna. Meil on lihtsalt igaühel oma tee käia ja sedaviisi ma asjale vaatangi.
  • Kui mul on mingit võlu, siis osa sellest seisneb selles, et ma näen välja ühtmoodi ja olen ise täiesti teistsugune. Ma olen sama ehtne ja mugav nagu vana matkakinga sisepool ja ma arvan, et inimesed saavad sellest aru. Ja ma arvan, et teised lihtsalt lepivad sellega, kuidas ma välja näen, või nad mõtlevad: "Oh Jumal, see on ju Dolly." Ja mind huvitab rohkem, kuidas ma ise ennast tunnen ja kuidas Jumal mind näeb.


  • [Noorusest:] Nois mägedes oli raske naiseks olemisest sotti saada, kui sa just mees ei olnud.
    • Cit. via: Pamela Fox, "Recycled "Trash": Gender and Authenticity in Country Music Autobiography". American Quarterly, 50 (2)/1998, lk 234–266. doi:10.1353/aq.1998.0016. ISSN 1080-6490.


  • [Moderna koroonavaktsiini väljatöötamise rahastamisest miljoni dollariga:] Olen kindel, et sellele kulusid miljonid dollarid paljudelt inimestelt. Aga ma tunnen lihtsalt uhkust, et sain osaleda selles väikeses seemnerahas, millest loodetavasti kasvab midagi suurt, mis aitab maailma ravida. Täna olen ma väga uhke tüdruk, teades, et mul on natuke pistmist millegagi, mis aitab meil seda hullumeelset pandeemiat üle elada.

Tema kohta

  • Oi, Dolly on Islandil võimas. Tema hääl on veatu, tõeliselt vägev. Tema iseloom on nii soe ja inimlik ja tal on suurepärane huumorimeel. Kõik mu sõbrad armastavad Dollyt ja enamik neist ei kuulaks kunagi kantrimuusikat. Ei juhtu just väga sageli, et sa kohtad kedagi, kes on suurem kui elusuurune. Mulle ei meeldi rokkmuusika, aga mulle meeldib Kurt Cobain. Ta võiks mängida ükskõik millist muusikat ja ma oleksin huvitatud, eks ole. Ja ma arvan, et Dolly on samasugune. Ta on imeline laulja ja imeline laulukirjutaja.


  • Ta näis rabavalt ehe. See oli veider kontrast. Ta näeb välja täiesti tehislik, imeliselt blondi parukaga ja kuuetolliste kontsadega nagu pilvelõhkujad ja rinnapartiiga, mis teeb tast kahtlemata vaieldamatu rekordiomaniku [---]. Siis astub ta sinu juurde ja ütleb: "Tere! Mina olen Dolly Parton!" Tutvustus on sama ülearune nagu kui, ütleme, John Wayne astuks sinu juurde ja ütleks: "Tere! Mina olen John Wayne!" Mis oleks asjakohane vastus? "Jah, muidugi sa oled"?
Dolly Parton kulutas pool tundi sellele, et igaühel kätt suruda, ja pärast ütlesid inimesed üksteisele "Issake, ta on tõesti kena," just nagu, noh, just nagu ta ei oleks pidanud seda olema. Olukordades, kus on palju võõraid, me käitume avalikkuses teatud viisil, mis vihjab viisakale salalikule vaenulikkusele. Me oleme reserveeritud. Me vaatame toas ringi, otsides lõkse ja ohte. Me tunneme end ebamugavalt, seistes silmitsi saja võõra näoga. Dolly astus sisse oma ulja eheda isiksusega ja pühkis kogu selle paranoia heatahtlikkuse puhanguga minema. Pärast seisid kõik ja tundsid, kuidas pea natuke ringi käis.
  • Dolly Partonil on ainulaadne koomiline aura, tal paistab ekraanil väga lõbus olevat ja kui ta leiab õiged rollid ja õige lavastaja, võib ta olla filmides nii edukas, et ta muusikaline karjäär tundub kõrvaline. Mis iganes see ka on, mis filmistaaridel on ja mida teistel ei ole, Dollyl see on.


  • Dolly Parton kirjeldab oma väljanägemist viidetega maa-Barbie'dele ja drag queen'idele, muinasjutuprintsessidele ja "maamatsidest litsidele". Laulja kujutis "maamatsist Mae Westina", mida ta kutsub oma "Dolly imidžiks", on ülemaailmselt tuntud. Parton on hetkega äratuntav oma suurte blondide parukate ja keeruka meigiga, mida ta enda väitel kunagi maha ei võta, viietolliste kontsadega, kirurgilistele rinnaimplantaatidele ja ekstra tema jaoks kujundatud camp-kostüümidele. Ta viskab nalja, et kaotas ükskord drag queen'ide Dolly Partoni-võistluse ning et Halloweeni ajal riietub ta iseendaks. Tema fännid kannavad paroodilise tunnustusena hiiglaslikke blonde parukaid ja täistopitud rinnahoidjaid. Naiselikkuse hüperboolsele versioonile tugineb mitte üksnes Partoni meediakuvand, vaid ka tema eneseesitlus autobiograafias ja tema laulusõnade teemad rõhutavad tema ainulaadset soorolliesitust. (lk 1-2)
  • Kokkuvõttes kritiseerib Parton stereotüüpilisi naiselikkuse kujutusi kantrimuusikas, kombineerides neid kaht troopi, süütut mägitüdrukut "kodust Tennessee mägedes" oma laulus "Kirju mantel" ("Coat of many colors") ja stereotüüpset halva kuulsusega naist, "kolka-Barbie't", kes kannab kirevaid rõivaid ja meiki ja räägib seksist. Need soorollitroobid moodustavad keskme tema meediakuvandi ja tema enesekujutuse jaoks staari ja kuulsusena. Need kerkivad esile tema laulusõnade teemades, autobiograafilistes narratiivides, lavapersoonis ja visuaalsetes kujutistes. Mõistmaks, millest räägib Partoni soorolliesitus, tuleb dešifreerida need konkreetsed kujutised ja nende kontekstid. (lk 3)
    • Leigh H. Edwards, "Dolly Parton, Gender, and Country Music", Indiana University Press, 2018, ISBN 0253031567, 9780253031563
This article is issued from Wikiquote. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.